Järjejutt

Tegin siis järjejutu homme tuleb teine osa.

Järjejutt siin:

Kurjad Galaktika pilved
Aima Ampis oli mõnus suvine päev. Päike paistis ja neli sõpra Superpiim Samar, Hokumipi, Utjus ja Ogurt istusid ümber laua ning sõid Hokumipi poolt valmistatud maitsvaid suupisteid. Ogurt rääkis suu jogurtit täis naljakat lugu, mis juhtus tema kadunud onuga mitu aastat tagasi. “Ta oli kasside kass. Teda austati ja isegi kõige elegantsemate kasside seas olid ta tehtud kass. Tema nurrumine täitis kõik soovid ja peened vurrud tundisid värske piima lõhna ära kilomeetri kauguselt. Jaa! Kus tema oli alles kass! Isegi nimi näitas tema kõrget sugu – Louis Kolmas. Siiski ükskord, kui ta peenutsevalt mööda tänavat kõndis ja kõik tänavakassid teda prügikastide tagant natuke värisedes piilusid, jooksis Louis' jalge eest mööda üks julge hiir. Tänavakassidel läksid kohe põnevusest vurrud kerra: mida Louis küll nüüd teeb? Kas ta jätkab oma teed või jookseb hiirele järele? Onu muidugi mõistis, mis siin kaalul on – kui ta hiire rahule jätaks, naeravad tänavakassid veel aastaid selle üle, kuidas suur Louis Kolmas lõi hiire ees kartma ning lidus saba jalge vahel oma teed. Nii algaski suur võiduajamine, hiir sik-sakke tehes ees ning Louis oma puust jalutuskepiga järel. Ainult et vanadus oli kassile juba kontidesse pugenud ning hiire kiired liigutused ajasid Louis' hingeldama. Louis jäigi pärast paari suuremat tiiru seisma, toetas oma kepile ning vaatas kurvalt, kuidas pisike hiir keldriakna august maja alla kadus. Nüüd said tänavakassid palju julgust ning astusid üheskoos prügikastide tagant välja. Algas suur naerukoor, mida oli kosta isegi naabertänavatel. Louis pidi ikka saba jalge vahel kiirelt nurga taha kaduma.”

Kõik naersid laginal nii jutu kui Ogurti üle, kes oli suures jutustamishoos juba pingi peale astunud ning vehkis oma jutu juurde kätega, silitas vahepeal vurrusid ning lõi sabaga takti. Olles vaimustunud sõprade kiitusest, kummardas Ogurt nii suure õhinaga, et kukkus korraga pingi otsast alla ja lendas kukkerpallitades mööda rohtu eemale. Järgnes veel suurem naer.

“Ogurt, sa oled ikka tõeline võlur. Vehid korra kätega ja kõigil läheb tuju heaks,” ütles Superpiim Samar ning tõusis lauast püsti. “Lähen vaatan korraks, kas äkki on meile sõnumeid saadetud,” lisas ta ja hakkas rahulikult baasi poole kõndima. Jõudnud Aima Ampi juurde, kuulis ta kohe väikest alarmi, mis teatas uute sõnumite saabumist Aima Ampi peakompuutrisse. Samar sisenes baasi, astus arvuti juurde ning vajutas kiirelt salakoodi. Ekraanile tekkisid erinevad kujundid, arvuti mõtles korraks ning luges siis valjult ette esimese sõnumi: “Galakatika pilved! Galaktika pilved! Saabuvad, saabuvad. Lõunast, lõunast!” Superpiima näole langes tume vari – Galaktika pilved pole naljaasi. Need võivad tuua vihma, mis vähendab võluväge ja teeb halba rohelisele murule. Viimane on aga väga oluline piima ja maitsvate piimatoodete saamiseks. Superpiim vajutas nuppu ning ekraanile tuli teine sõnum: “Ettevaatust! Ettevaatust! Kurjad pilved!” See tähendas, et lõunast Aima Ampi kohale triivivad pilved on tõesti ohtlikud. Superpiim hüppas püsti ning jooksis tulistjalu õue.

“Pilved, pilved…” hüüdis ta sõprade juurde tormates. Sõbrad jäid korraks ehmunud nägudega üksteist vaatama, kuni Superpiima käsk neid äratas: “Hokumipi jookse kiirelt baasi ja uuri arvutist, millised pilved need täpselt on. Utjus hoia taeval silm peal ja uuri, kust poolt tuuled tulevad. Ogurt minu seljataha, tunneta oma vurrudega ümbrust ja ole valmis oma keepi avama!” Superpiim haaras vöölt kiirelt võlujoogi ning jõi selle ühe sõõmuga ära. Samal ajal tõusis Utjus kiirete tiivaliigutustega õhku ning Hokumipi hakkas Aima Ampi arvutisse sisestama tähti ja numbreid. Ogurt aga puges Superpiima taha, et seal turvaliselt õhus liikuvaid võnkeid otsida. Ühel hetkel käis tugev kärgatus ning horisondi tagant tõusid suure hooga tõeliselt mustad pilved. Galaktika pilved on sellepoolest erinevad, et kui tavaline vihm annab rohule juua, siis nende kurjade pilvede must vesi pani taimed hoopiski närtsima. “Arvuti ütleb, et pilved on küll kurjast veest tühjad, kuid pilves peituv suur torm oleks ohtlik Piimapuule. Juhime pilve Aima Ampi kohalt eemale. Superpiim, ole valmis!” hüüdis Hokumipi baasist. Superpiim tegi Utjusele salamärgi, mille peale too lendas ohtlikult pilvedele vastu. Pilved läksid sellest muidugi turri ning saatsid Utjusele vastu tugeva tuulehoo. Utjus, kes tundis tuuli hästi, lendas kohe võimasale tuulele vastu ning käskis võluväel tal pilvede juurde tagasi pöörduda. Samal ajal ühendas Superpiim oma käed ning nendest paiskus välja võimas enerigavoog, mis tabas pilvi otse südamesse. Ogurt, kes oli end vahepeal pilve alla teleporteerinud, haaras kiirelt oma keebi alt väikese võlukuuliga kepi. Ta pobises kiiresti Kadunud Võlurite õpetatud sõnad, mille järel lahvatas punane kiir taevasse.
Kuigi Superpiima, Ogurti ja Utjuse võlujõud koos oleks pidanud pilved nelja tuule poole pühkima, ei liikunud mustad pilved paigast. Sõpru haaras väike hirm. Kas tõesti on pilv võitmatu?

Ok .Tore kui ma hakkan 5 osa tegema siis panen selle sinna sisse .

Päris hea

Kurjad Galaktika pilved II osa
Nagu te mäletate, ei kadunud kurjad Galaktika pilved Aima Ampi taevast kuhugi. Kuigi Superpiima, Ogurti ja Utjuse võlujõud üheskoos oleks pidanud pilved nelja tuule poole pühkima, ei liikunud mustad pilved paigast....

Äkki jooksis Aima Ampi baasist välja Hokumipi, kes oli saladuse peaarvuti kiire tegutsemise abil lahendanud. Superpiima energiajõud, Utjuse juhitud tuul ja Ogurti võlukepp polnud pilve jaoks piisavalt tugevad, kuna kurja pilve juhtis Galaktikate kardetuima valitseja truu alam Gedar. Kui tavaliselt liikusid pilved omal jõul ja nõul, siis vahetevahel meeldis Galaktika elanikele pilve peale laskuda ning seda oma äranägemise järgi juhtida. Pilved olid tegelikult väga soodsad liikumisvahendid, ainult et vähesed Galaktika elanikud teadsid sellest.

Hokumipi aga sulges Aima Ampi salabaasi ukse ees silmad ning hakkas mõttejõul rääkima musta pilve juhiga: “Hei, Gedar! Vaata selja taha!” Pilvejuht kukkus tühjusest tulnud Hokumipi sõnade peale kohe juhitooli pealt pilvepõrandale. Ta ajas end kiiresti püsti, vaatas ehmunult selja taha, seejärel üles ja alla. Ka paremale ja vasakule vaadates valitses Gedari ees täielik tühjus, mitte ühtegi hingelist. “Ei tea, mis viirastused ja kollid siin pilve sees elavad,” pobises pilvejuht vaikselt omaette, arvates, et ta on väsimuse tõttu hakkanud olematuid hääli kuulma. Suures hämmastuses otsustas Gedar istuda pilve juhtpuldi taha tagasi, et pilv igaks juhuks Aima Ampi kohalt eemale juhtida. Nähes kurja Galaktika pilve vaikselt suunda muutmas, laskus sõprade kesekele kergendus – Hokumipi hea idee töötas ning Ogurti, Superpiima ja Utjuse näole ilmus rõõmus naeratus. Möödus veel paar minutit, pilved sõudsid juba horisondi kohal ning Superpiim andis sõpradele vaikselt käsu võlujõu kasutamine lõpetada.

Pilve tagant hakkas paistma päike, sõbrad istusid muru peale ning hingasid üksteisele naeratades kergendunult – pilved olid lõpuks kadunud maa ja mere taha. Ühtäkki ilmus võitlusest väsinud sõprade ette säravsinine ring, mis helkis kui pisikesed veepiisad päikesest võlutud kastemärjas rohus. Pööreldes mõned minutid iga sekundi järel ühe tiiru, kleepides nii lumivalged Päikesejänkud kaaslaste hingeldamas kõhtudele, hakkas ring aeglaselt võtma tütarlapsele sarnanevat kuju. Helesinine ring kadus ühel hetkel täielikult ja selle asemel hõljus maapinna kohal kõige imelisem kuldses riietuses tüdrukhaldjas. Ta tumedad juuksed lehvisid viimastes tuuleiilides ning tema valguse käes värvi muutvates pruun-rohelistes silmades helkis tõeline headus. Kui ta naeratas, pääsesid ta huultelt kummalised helid, mis sulatasid ka kõige suurema kurbuse ja kurjuse. Haldja nimi oli Liseh. Ta pärines maailmast, kuhu pääsesid ja mida nägid vaid need, kes olid hingelt puhtad ja kelle soovid olid õilsad. Liseh elas metsas, kus kasvasid imepärased ravimtaimed ja uskumatud loomad. Pärast paari tervitussõna lausus Liseh kummalises haldjate keeles: “Tänan, et ajasite eemale kurjad pilved. Kartsin juba, et pilvede vihm hävitab Aima Ampi tumerohelise muru ning minu pelgupaiga nende õite keskel. Tänutäheks teie vaprusele räägin ühe saladuse, mis aitab teid tulevikus, kui vajate suures võitluses energiat.” Sõbrad vaatasid Aima Ampi muru peal üksteisele hämmeldunult otsa. Nad olid kunagi kuulnud hadjast nimega Liseh Kadunud Võlurite käest, kes jutustasid sõpradele salapärasest haldajast Aima Ampi metsades. Ta valitseb putukaid ja liblikaid ning pöördub meie sõprade poole vaid suures hädaohus. Nii mõistsid kõik neli, miks Liseh oli end esmakordselt neile näidanud. Aga milline oli see müstiline saladus, mida Liseh Superpiimale ja tema sõpradele pajatama hakkas?

Jätkub...
Kurjad Galaktika pilved I osa
Aima Ampis oli mõnus suvine päev. Päike paistis ja neli sõpra Superpiim Samar, Hokumipi, Utjus j...

miks te neid pikkasid jutte peate trükkima

sest meile meeldib- ja et teie saaksite lugeda.

See käib ajalehe juurde .

mis värk on ma küsin mis värk on

Reix 6igekiri + M6tetu tekst !!!!!!!!!!!!!

Kümne naise rinna vahel on-konn.